MÜRA – Saare Rannarahva Selts

Inimeste ja loomade elule ja tervisele on kestev madalsagedus- ja infrahelimüra ohtlik. Tuugenid genereerivad eriti võimsalt madalsagedus- (16-200 Hz) ja infraheli (0,1-16 Hz), mille ohtlikkus sõltub tuugeni suurusest - selle müra intensiivsusest ja pulseerivusest. Kuuldavas (800-7000 Hz) vahemikus müra mõõtmiseks skaleeritud mõõteriistad (dBA) näitavad neil sagedustel tegelikust väga palju väiksemaid helirõhke. Siit saavad alguse rohked vaidlused tuugenite mürareostuse üle.

Joonis 1: märgitud helisageduste vahemikus (800-7000 Hertsi), on inimese kuulmine kõige parem (dBA erinevus= ca 0dB). Sellest oluliselt madalamaid (infraheli) ja kõrgemaid (ultraheli) sagedusi inimkõrv helina ei kuule. Siiski enamiku loomade ja inimeste kehaorganid, sisekõrv ja psüühika reageerivad infrahelile. Üksikud liigid (nt vaalad ja elevandid) suudavad hästilevivat infraheli ära kasutada, et ülipikkade vahemaade taha signaale saata. Joonis näitab, kuis vaid kuuldava helirõhu (dBA) mõõtmiseks mõeldud metoodika kasutamisel tekib madalsagedusliku heli mõõtmisel hiiglaslik mõõtmisviga, nii et nt 10 Hz heli mõõtmistulemus on tegelikust väärtusest 70 dB väiksem. Logaritmilisel dB skaalal seega tegelikust tasemest 10 astmel 7 korda (10 000 000 korda!) väiksem. Samas on teada see, et pikem mõjutamine infraheliga (eriti selliste sagedaste ja võimsate impulsside kujul, nagu neid genereerivad tuugenid) ohustab enamiku elusolendite tervist.

Töötav tuugen on madalsageduslike helide (MSH) ja infraheli (IH) genereerimisel üks võimsamaid tehnoseadmeid. IH-impulssmüra genereerivad tuugenilabad, mis igal torni eest möödumisel tekitavad õhu kokkusurumisega lööklaineid. Liikuv õhulööklaine ongi definitsiooni järgi heli ehk hääl, kuid tuugenite tekitatatud helilainetest on paljude võnkesagedused nii madalad, et inimkõrv neid häälena ei taju (lähemal on kuuldav vaid tüüpiline "vuhh-vuhh" heli). Küll aga reageerib neile sagedustele inimese keha, nii et pikem viibimine vastava helireostuse keskkonnas kutsub enamikel inimestel esile nn „tuulegeneraatori sündroomi“ ja/või kroonilisi vibroakustilisi haigusi. Tavapäraseimad on kumin kõrvus, une-, tasakaalu-, keskendumis- ja paanikahäired, südame rütmihäired, vererõhu, veresoonkonna, seedetrakti jt probleemid (vt uuringuid allpool ja ka kirjelduste blogi). Kodu- ja metsloomadel mitmekordistuvad nurisünnituste juhud, lindudel kooreta munad jne. Üksiku väiketuugeni läheduses pole mõju suur. Asi muutub hullemaks tuugeni mõõtude kasvades üle 100 m ja kui korraga töötab mitmeid suuri tuugeneid. Nende tiibadega tekitatavad helilöögid resoneeruvad ja interfereeruvad omavahel, võimendades nii müra keskmist taset kui IH-impulsse.

Mitmest tuugenist koosnevatest gruppidest soovitatakse MSH/IH müra tõttu hoiduda vähemalt 40 km kaugusele (esitlus soome parlamendile). Väikeste (ca 100 m kõrguste) tuugenite gruppidel (kuni 50 tk) on häiriva müra tüüpiliseks leviulatuseks mõõdetud metsasel maismaal 15-20 km, levi ülempiiriks kuni 90 km. Inglased on sellega ilmselt tõesti arvestanud (meretuugenid rannast 120 km). Tuugenite suuruse võrdlemisel on oluline mõista, et kui ühe kogukõrgus on teisest näiteks 2 korda suurem (nt 150m ja 300m), siis selle tiiviku tööpindala, seadme võimsus, tekitatav IH müra jms nähud on mitte 2 korda, vaid ca 4 korda suuremad. See tuleb ringi pindala kasvamisest raadiuse ruudu järgi (S=π*r^2), kus pindala S on tiiviku kogu tööpindala ja raadius r ühe tiivikulaba pikkus. Kui näiteks 150 m tuugeni puhul S =3,14*(62*62)= ca 12 000 m^2 , siis 300m tuugenil S =3,14*(130*130)= ca 53 000 m^2. Seega on 300 m tuugen 150 meetrisest mitte 2 korda, vaid enam kui 4 korda suurem/võimsam/häirivam. Seadmete hulga kokkuhoiuks püütakse nende mõõtmeid võimalikult suureks ajada. Eestis surutakse suuri meretuugeneid juba ka maismaale.

Enamikus Euroopa riikides ei rajata meretuugeneid enam lähemale kui 50 km rannast. Saaremaa rannikul planeeritakse 500 hiid-tuugeniga pargi kauguseks vaid 11 km. Poleks normaalne, kui kahjulik mõju rahva tervisele selguks alles peale tööstuspargi rajamist, inimkatsete käigus. Euroopas on üha enam juhuseid, kus inimesed on sunnitud tuugenite IH müra tõttu omad kodud hülgama. Ka metsloomad lahkuvad sellise müra mõjupiirkonnast. Kahjuks üritavad siinsed arendajad keskkonnamõjude hindamisel MSH/IH-müra ignoreerida, et tuugeneid inimasustustele lähemale ehitada. Seda võimaldab asjaolu, et Eestis kehtivate müranormatiivide koostamise ajal ei osatud veel arvestada niivõrd võimsate ja arvukate infraheliallikate ilmumisega, nagu on elektrituugenid (algsete müranormatiivide väljatöötaja, Eesti tuntuima akustiku Linda Madaliku selgitus). Eesti seadusandlus reguleerib müra lähtudes A- ja G-korrigeeritud helirõhutasemete mõõtmistest, mis annavad IH-müra madalama osa mõõtmisel hiiglasliku eksimuse või täiesti olematu näidu (vt all joonis 2 artiklist Infrasound Exposure: High-Resolution Measurements Near Wind Power Plants).

Joonis 2: akustiliste näitude võrdlus müra mõõtmisest, mis tehti samaaegselt nii korrigeerimata (roosa), G-korrigeeritud (dB-G erkpunane) kui ka A-korrigeeritud (dB-A tumepunane) mõõteseadmetega. Tegu on 10 minuti keskmise helirõhu tasemega pisikese (19 tk; h 45 m; à 2 MW) tuugenipargi naabruses asuvas maamajas, mille elanikud kaebasid müra ja halva enesetunde üle. Jooniselt on näha et MSH dB-G mõõtmine (mis on ka meil Eestis kehtiv metoodika) annab 0,5 kuni 5 Hz vahemikus tegelikust oluliselt väiksema või olematu näidu. Kuuldava müra dB-A mõõdetav näit ilmub alles 100 Hz juures ja on tühine, võrreldes madalamate sageduste müraga. Võrdluseks on Eestis kehtivate normide kohaselt MSH müra (alates 10 Hz) lubatud tase magamisruumides kuni 30 dB ja IH müra lubatud piirväärtus kuni 85 dB. Kuid tuugenite IH-müra häirivaim efekt tuleb mitte keskmisest helitasemest (nagu liiklusmüral, merekohinal, tuulel vms), vaid regulaarsetest IH-impulssidest mis tekivad labade möödumisel masti eest ja levivad sagedustel, mis resoneeruvad elusolendite organite omasagedusega. Et joonisel on infraheli-müra keskmistatud tase ca 50 dB, peab see müraimpulsside hetkedel olema oluliselt kõrgem. Kahjuks kehtiva metoodika kohane mõõtmine (helirõhu tase 10 minuti keskmisena ja mõõdetavad sagedused 1/3 oktaavi kaupa) ei suudagi üldist müratausta tugevalt ületavaid, kuid kitsas sagedusvahemikus olevaid impulsse fikseerida. Vajalik oleks dBG asemel dBLin, 1/3 oktaavi asemel 1/36 ja 10 min keskmise asemel sekund-sekundi kaupa mõõtmine.

Kaitsta end nende kõrvaga kuuldamatute IH-müraimpulsside eest müratõkke abil on praktiliselt võimatu. Taolise müratõkke paksus peaks mõjumiseks olema helide lainepikkusega (λ) samas suurusjärgus (λ=v/f, kus v on helikiirus ca 333m/s ja f on sagedus Hz). Aga näiteks sagedusel f=1Hz peaks selle jaoks vajaliku seina paksus olema (333/1=)333m; 3 Hz puhul 111m või näiteks MSH 200 Hz puhul 333/200=1,6m. Samal põhjusel ei suuda nt tantsuklubide ega rullnokkade bemarite seinad summutada muusikalisi bassihelisid, kuigi ülejäänud helid väljapoole kuulda pole. Veepinnal peegeldudes levib Igasugune heli hästi. IH levib vees ja maakoores sisuliselt sumbumata - seda paremini, mida madalam sagedus. Mida suurem tuugen, seda võimsamad IH impulsid. Tõsisem IH mõju ümbrusele algab tuugenitest kogukõrgusega ligikaudu 100 meetrit ja rohkem.

Kuuldamatu IH kahjuliku mõjuga inimestele ja teistele elusolenditele praegused standardid kahjuks ei arvesta. IH adekvaatseks mõõtmiseks puudub isegi üldkehtiv ISO standard (vt 2. tekstilõik alapealkirjaga "Introduction" ISO veebilehel). Samas defineerib ISO 7196:1995(E) (ka meil Eestis kasutatava) G-korrigeeritud helirõhutaseme mõõtmise sobivaks vahemikule 0.25–250 Hz, kuigi ülaltoodud joonis nr 2 näitab, et see definitsioon ei saa pädev olla. Tänu sellisele definitsioonile saavad tuugeniparkide arendajad jätta IH-müraga arvestamata, lisades süüdimatult et "infraheli pole ju kuuldav!". Tõsi jah, ka radioaktiivne kiirgus pole kuuldav, nähtav, maitstav ega kombitav...

Kokkuvõttes on kujunenud olukord, kus tuugeniparkide keskkonnamõjude hindamise käigus:
1)... peavad arendajad KMH-s sisuliselt hindama vaid seda müra, mis jääb kuuldava heli sagedusvahemikku, st millest enamuse tekitavad tuugenite gondlites asuvad mehhanismid (käigukast ja generaator). Ka tuugenite tiivikulabade poolt tekitatav müra pole kuuldavas helivahemikus mõõdetuna nii võimas, et selle eest ei saaks varjuda. Tiivikutega tekitatavat, kõikeläbivat infra- ja madalsageduslikku impulssmüra võimaldab aga tänane helirõhu mõõtmise metoodika ignoreerida;
2)... saavad arendajad KMH koostamisel kasutada müra modelleerimiseks arvutiprogramme, mis võtavad müra hindamisel arvesse vaid töötava tuugeni gondlis tekkiva kuuldava müra, lähtudes sellegi juures vaid tootja poolt tuugeni tehnilistes parameetrites deklareeritud müratasemest;
3)... puudub arendajail kohustus KMH-s eraldi modelleerida tuugenilabade poolt tekitatavat infrahelimüra, rääkimata sellest et hinnata taoliselt tekitatud müra võimalikke mõjusid inimestele ja loodusele või et teostada adekvaatse metoodika alusel mürataseme reaalseid mõõtmisi;
4)... saavad arendajad Eestis senikehtivatele standarditele ja tuugenite tehnoandmetele toetudes küüniliselt väita, et tuugenid ei tekitagi märkimisväärset infrahelimüra või et infraheli mõju tervisele pole "teaduslikult tõestatud" või koguni, et tegu on nn notseeboefektiga – kui ikka inimene usub, et miski mõjutab tema tervist negatiivselt, siis võibki tal mõni sümptom tekkida (!!!);

Siiski tekitab tuugenite MS ja IH müra kõikjal üle maailma sedavõrd palju probleeme, et senine hämamine ei saa enam kaua kesta. Näitena võib tuua Saksamaa, kus küll tuugenite keskmine suurus on Eestisse plaanitavatega võrreldes pisike (ca 120 m ja ca 2 MW), aga neid on väga palju (ligi 27 tuhat) ja nende suhtes on rahulolematud (eelkõige infrahelimürast ajendatuna) üle 1100 ühiskondliku organisatsiooni. Kuuldavasti on Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium algatanud Eestis kehtivate mürastandardite ülevaatuse. Iseasi muidugi, kui tõsiseks plaanitakse sellega minna.

Siin on rahvusvahelise erialateadlaste ühenduse kriitiline hinnang Eesti jaoks tavapärasele mürakäsitlusele, aluseks Eestis tüüpiline tuugenipargi keskkonnamõjude mürahinnang (ingl. k) :
1) Hinnang KMH mürakäsitluse osale - 15JAN25—MAP--Estonian Response Report.pdf;
2) Lisa A - hinnangu aluseks olev KMH mürakäsitluse osa (Põhja-Pärnumaa tuuleenergia planeeringust) 15JAN25_ANNEX_A_English_Translation_of_Kobras_SEA_Report_Section.pdf ;

3) Lisa B - illustreeriv näide infraheli-müra tervistkahjustavast mõjust, väljavõttena Śotimaal tehtud uuringu raportist 15JAN25_ANNEX_B_Excerpt_from_2024_IARO_Arnicle_Health_Report.pdf ;

4) Metoodika ja aluspõhimõtted - millega on hädavajalik arvestada, et mõista tuugenite IH-müra iseloomu ning teostada selle adekvaatseid mõõtmisi Annex-A-Technical-REDACTED.pdf .

EDASI LOETELU ARTIKLITEST, INIMESTE KOGEMUSTEST JA TEADUSUURINGUIST IH-müra teemal:

* Eestikeelne lühiülevaade madalsagedusliku- ja infrahelimüra mõjust, vastavate loomkatsete tulemustest, inimeste „tuulegeneraatori sündroomist“ ning kroonilistest vibroakustilistest haigustest maailma erialase kirjanduse alusel slaididel koos allikaviidetega;

* Ülevaade tuugeniarendajate 12-st enimlevinud küünilistest väidetest ning nende väidete osas viimastel kümnenditel kogunenud teadusinfost: inglise k https://docs.wind-watch.org/Punch-James-Wind-Turbine-Noise-16-09-30.pdf;

* Inimeste tervisekogemusi ja kirjeldusi koondav blog

* Tuugenite infrahelimüra mõõtmise probleemide olemusest (inglise k): "Technical Background for Laypersons". Siit saab ka ülevaate, milline oleks adekvaatne metoodika infraheli mõõtmiseks, et elusolendite tervise jaoks kriitilised näidud tulemustes üldse kajastuda saaks (dBG asemel dBLin; 1/3 oktaavi asemel 1/36; 10 min keskmise näidu asemel andmesalvestus sekund-sekundi kaupa);

* Rahvusvaheline erialateadlaste ühendus International Acoustics Research Organization IARO

* Kogumik infrahelimüra tervisemõjude teemalisi teadusartikleid;

* Suhteliselt väikese tuulepargi (9 tükki, kõrgus 240 m) lähinaabruses Eestimaal aastaga kogunenud kogemuste ja probleemide ülevaade: film "Tuuleenergia Pohmell Saarde valla näitel" .