Väike Eesti on elektribörsi kaudu Euroopale rahapump  Pealinn
Et ei korduks “tahtsime parimat, aga saime… “ Saarte Hääl
Ohtudest: Threats Posed by Industrial Windturbines and Economic Realities of Offshore Wind
Otsustest: Komisjon kiitis heaks Eesti 2,6 miljardi euro suuruse riigiabikava meretuuleenergiale
Kavadest: MEMO 2023 a rahvusvaheliselt meretuule konverentsilt Kuressaares

*Postimees: Meretuuleparkidele pealemaksmise «hädavajadus» põhineb õhul ja topeltandmetel
*ERR: Meretuuleparkide arendajad võivad osa arendusi panna pausile
*ERR: Üleminek taastuvenergeetikale läheb Eestile maksma 14 miljardit

Pole selge, kas tuleb ka Saaremaad läbiv 330 kV liin või kulgeb see vaid tuugenipargist Ventspilsi. Igal juhul müüdaks siinse tuugenipargi mitmekordselt Eesti vajadusi ületav elektritoodang ära Saksamaale. * Postimees: Kärbe jätab Eesti meretuulepargita

* Express 10.09.24: Brüssel tõmbas kriipsu peale suurejoonelisele meretuuleparkide toetamise kavale, mida Kristen Michal esitles kliimaministrina pool aastat tagasi. Osa ettevõtjaid pidas toetuskava isegi üheks Eesti viimase aja suuremaks vandenõuks. Indrek Neivelt nimetas toimuvat rikkuse väikesele grupile ümbermängimiseks. „Tahetakse seda, et iga eestimaalane maksab 20 aastat iga aasta 100 eurot tuulepargi tegijatele,“ osutas ta.

Kui Timo Tatar oli energeetikaga tegelev asekantsler, raius kliimaministeerium, et maale ehitatavad tuulepargid on märksa odavamad kui merre ehitatavad. See jutt ei istunud meretuuleparkide arendajatele. Tuulemeeste mõjujõud on erakordselt suur – eriti Utilitasel, mida juhib jõukamate eestlaste sekka kuuluv Kristjan Rahu. Tolle kontserni tuuleparkide suunda juhib endine majandusminister Rene Tammist, kes on ühtlasi üks sotside energiapoliitika eestvedajaid. Suurärimees Kristjan Rahu ja tema Utilitase kontserni peetakse parimaks lobitegijaks taastuvenergeetika alal.

Utilitas ei ole aga ainus huviline. Kliimaministeeriumi ametnikud arvestavad, et meretuuleparkide vastu tunnevad huvi ka poolriiklik börsiettevõte Enefit Green, Eesti ja Hollandi kapitalile kuuluv Saare Wind Energy, Norra rahaga tegutsev Deep Wind Offshore ning Leedu suurfirma Ignitis grupė (sealne vaste Eesti Energiale). Viimasena nimetatu Eesti äride uue juhina presenteeriti sel esmaspäeval Timo Tatart.

Kaja Kallase kolmanda valitsuse lepingusse sigineski lubadus: „Taastuvelektri 100% eesmärgi täitmiseks korraldame hinnalae ja -põrandaga vähempakkumised, sh meretuuleparkide kiiremaks rajamiseks.“ Praegune valitsusjuht Kristen Michal lubas riigikokku kandideerides tegutseda nii, et „saaksime algavas taastuvenergeetika buumis esimestena stardis minema“. Aga start venib, sest pole selge, kuidas riik tuuleparke toetab. Erainvestor paneb seal mängu ligi kolm miljardit eurot ja nii olulisi otsuseid ei tehta ehku peale.

Toompeal hakkas talvel koos käima energeetika töörühm, kuhu kuulus SDE esindajatena Jevgeni Ossinovski ja Riina Sikkut, Eesti 200 ridadest Tiit Riisalo ja Toomas Uibo ning Reformierakonnast Kristen Michal, kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets ja peaministri büroo juht Gerrit Mäesalu. Siis käis krõps. Detsembris teatas Timo Tatar, et lahkub asekantsleri ametist. Ja veebruaris esitles Michal Eesti Päevalehe energeetikakonverentsil plaani, mis erines varasemast kardinaalselt. Nagu ikka, oli asi rahas.

Ühtegi meretuuleparki ei ole Eestisse ehitatud mitte niivõrd puuduvate lubade, talvise jää pelguse või merepõhja geoloogia tõttu, kuivõrd eeskätt kartusest, et elekter läheb liiga odavaks. Tuuliste ilmadega vehivad tuulikud nii palju toota, et elektri hind kukub nulli. Tuuleparkide ehitamine ei pruugi end ära tasuda. Seetõttu soovivad ärimehed, et riik võtaks osa riski enda kanda. Siin tulevadki mängu hinnapõrandad ja -laed. Need on kokku lepitud hinnatasemed. Kui elektri hind kukub põranda tasemest madalamale, siis maksab riik põranda ja turuhinna vahelise osa tootjale kinni. Kui hind vupsab lae tasemest kõrgemale, saab riik lage ületava osa endale. Mullu sügisel lubas kliimaministeerium hinnapõrandat kuni kuue teravatt-tunni (TWh) suurusele toodangule. Polnud vahet, kas seda toodavad meres või maismaal asuvad tuulikud. Peaasi, et tootmine algab 2030. aastaks. Meretuuleparkide arendajad porisesid seepeale, et säärane meede soosib maismaal paiknevaid tuuleparke. Ja nii tuligi Michal pärast energeetika töörühma kooskäimist välja ideega teha kaks vähempakkumiste vooru, kumbki nelja TWh peale. Üks maismaa-, teine meretuulikutele. Maal asuvad pargid pidid käiku minema 2030. ja meretuulel töötavad 2034. aastaks.

See otsus sündis vahetult enne vabariigi aastapäeva, kui meediat erutas hoopis rohkem küsimus, miks ei lähe Kaja Kallas presidendi vastuvõtule. Ühtäkki juhtus nii, et isegi siseminister Lauri Läänemets kiitis avalikult meretuuleparke. Et need töötavat talviti ka siis, kui maismaal tuult pole.
Ja märtsi keskel esitles Pärnu linnapea Romek Kosenkranius uudist, et välisfirma Power 2X ehitab linna miljard eurot maksva metanoolitehase. Vägev! Ikkagi miljard eurot. Justkui möödaminnes kiitis linnapea ERRis tehast, mainides, et „Kihnu taha kavatsetakse ehitada tuuleparki, näiteks üks arendaja on seal Utilitas, kes kavatseb tuua ka oma kaabli Pärnu linna“. Kuid üks tippenergeetikuid ütles kevadel Ekspressile, et Kristjan Rahul on veel vara Dom Pérignoni pudelit lahti teha.

Kõrvaltvaatajale võiks jääda mulje, et meretuulepargid päästavad Eesti majanduse. Küll siis tulevad välisinvestorid ja elu läheb ilusaks. Riigikogu majanduskomisjonis selgus aga, et tulevikku nähakse väga erinevalt. Riigifirma Eleringi prognoos ütles, et 2030. aastal on Eestis elektri tarbimise maht 10,5 TWh. Kliimaministeeriumi ja EISA (KredExi ja EASi ühendasutuse) prognoos näitas aga tarbimiseks 15,5 TWh. Ennustused erinesid ligikaudu poole võrra. Tarbimise ennustused erinesid ligikaudu poole võrra. Tarbimisest oleneb aga toetuste suurus. Maismaatuuleparkide puhul räägiti, et aastane kulu oleks taastuvenergeetika tasu kujul kolm miljonit kuni üheksa miljonit eurot aastas ja seda makstaks 12 aasta jooksul. Meretuuleparkide puhul oleks aastane kulu 107 miljonit kuni 148 miljonit eurot ja seda makstaks 20 aasta jooksul. Käärid olid väga suured, ja mis eriti oluline: Eesti ei vaja kogu seda rohetoodangut. „Tootmist toetatakse proportsionaalselt sisemaiseks tarbimiseks läinud mahuga. 37% toodangust ei lähe toetuse alla,“ rõhutas kliimaministeeriumi esitlus. „Toetust maksame ainult riigis tarbitud (või salvestatud) taastuvelektrile.“ Endine keskkonnaminister Rain Epler küsis seepeale, kuidas sobitub ainult Eesti-sisese tarbimismahu kompenseerimine Euroopa Liidu raamistikku. Kristen Michal vastas, et mehhanismi alles töötatakse välja ja enne selle valmimist pole mõistlik oletusi teha. „Euroopa raamistikku sobitumine selgub riigiabiloa taotlemise käigus,“ märkis ta. „Alternatiiviks, kui siseriiklikku piirangut ei panda, oleks taastuvenergia vähempakkumise mahtu vähendada.“

Kliimaministeerium küsiski riigiabi luba. Euroopa Liit on ühisturg, kus kehtivad kaupadele ja teenustele üle liidu samad toetamise reeglid. Ainult sisetarbimise toetamine pole lubatud. Seetõttu fikseeriti Brüsseli soovitusel siseriikliku tarbimise maht numbriliselt. Vähempakkumise mahtu tõmmati kokku.  Kliiministeeriumi energeetika asekantsler Jaanus Uiga teatas Ekspressile, et toetuste kujundamisel peab jälgima ELi riigiabi raamistikku ning on tavapärane, et konsultatsioonide käigus toetusskeem täpsustub: „2 TWh on meie hinnangul siseriikliku tarbimise maht, mille vastu saame meretuult toetada 2034. aastal. Euroopa Komisjon ei ole Eestil keelanud meretuulele toetust maksta. Riigiabi loa teema on praegu menetluses.“

Tuuleparkide arendajad saidki 2024 juulis ministeeriumist teada, et meretuuleparkide vähempakkumise mahtu kahandatakse kahe teravatt-tunnini ja need peavad alustama tööd hiljemalt 31. detsembril 2032, eelmise plaaniga võrreldes aasta varem. See jõudis ka kliimaseaduse eelnõusse, mille seletuskiri ütleb, et meretuuleparkide maksimaalne kulu tarbijatele on 130 miljonit eurot aastas ehk 20 aasta jooksul 2,6 miljardit eurot. Ja kuigi huvilisteks on vähemalt viis firmat, on juba ette selge, et turule mahub neist vaid üks. Arendused on nii suured, et teistele ei jää ruumi.

-------------

* DELFI ärileht 22.10.2024 : Mis saab meretuuleparkidest? Kaalul miljardid eurod maksumaksja raha. Ehkki meretuuleparkide arendajad soovivad riigilt toetusskeemi, mis põlistaks Eesti vetesse tuulikute rajamise plaani, mõtles ministeerium ümber ja seadis prioriteediks elektri hinna, mitte pargi enda. Meediapilti jälgides võib Eestist jääda mulje kui suurest meretuuleparkide arendajast. Toimuvad merealade oksjonid, räägitakse hiiglaslikust arenduspotentsiaalist, projektidega nokitseb korraga mitu ettevõtet. Ent see ei tähenda sugugi, et järgmise kümne aasta jooksul ehitataks Eesti merepiir tuulikuid täis. Tegelikult on Eestis kümne aasta perspektiivis kohta vaid ühele avamerepargile, mis tähendab, et vette on oodata heal juhul umbes 60–70 hiiglaslikku tuulikut.

Seda möönavad ka arendajad. „Aasta pärast on meist ainult üks siin ja räägib, miks ülejäänud kaks ära läksid,“ viskas Enefit Greeni meretuuleenergia valdkonnajuht Johann-Gustav Lend eelmisel nädalal tuulenergia seminaril nalja. Lendi kõrval istusid Saare Wind Energy ja Utilitas Windi esindajad, kes pürivad koos Enefitiga Eesti esimeseks meretuulepargi rajajaks. Ent naljana öeldud lauses oli tõtt rohkem kui tera eest. Olukord meretuuleparkidega on säärane, et vastu turgu ei ole võimalik neid praegu rajada, mistõttu ei kerki ilma riigi toeta merre lähitulevikus mitte üks tuugen. Nii ootavadki kõik arendajad järgmise aasta kevadesse kavandatud riigi vähempakkumist, kus peaks selguma, milline arendaja hakkab Eesti esimest meretuuleparki ehitama. Aga võib-olla ei tee seda mitte keegi.

Summad on hiiglaslikud. Meretuulepargi arendamine ei käi nii nagu mõne päikesepargi põllule laotamine: mastaabivahe on üüratu. Meretuuleparkide arenduskulu sõltub väga paljuski konkreetsest projektist, ent laias laastus võib üle 1000 MW tuuleparkide ajalooliseks hinnaorientiiriks võtta u 2,5–3 miljonit eurot megavati eest. Kuna arendajate väitel pole tuhandemegavatisest pargist väiksemat mõtet ehitada – mastaabiefekt kaob ära –, tähendaks säärase meretuulepargi rajamine u kolme miljardi euro suurust investeeringut. Võrdlusena, 3,1 miljardit eurot peaks maksma ka Rail Balticu Eesti osa esimese etapi ehitus.

Niivõrd suure projekti puhul on omaette proovikivi juba projekti rahastamine, sest sedavõrd suurt summat pole valmis laenama isegi kõige suuremad pangad. Võrdluseks, LHV laenuportfelli kogumaht on u neli miljardit eurot. Sestap tuleks mereparki rahastada sündikaatlaenu abil, kus osaleksid paljud finantsasutused üle Euroopa. Ent mõistagi pole rahastajad valmis laenama Eestisse miljardeid eurosid plaani vastu, mis tugineb lootusel, et ehk kujuneb siinse piirkonna elektri börsihind piisavalt kõrgeks, et sellest jätkub laenumaksete tasumiseks. Aga kui ei jätku?

Nii vaatavad arendajad küsivalt riigi poole, kellelt soovitakse hinnagarantiid. Kuigi ametlikult on tegu hinnavahelepinguga (CfD), mis justkui looks võimaluse kõrgete elektri hindade korral teenimise võimaluse ka riigile, saavad kõik asjaosalised aru, et sisult on tegu toetusmeetmega. Isegi kui kõrgete elektri hindadega tundidel loovutab meretuulepargi omanik hinnalage ületava summa justkui riigile, küsitakse oluliselt suuremad summad tagasi tundide eest, mil park töötab suurel võimsusel ja börsihinnad on madalad. Sestap pole tegelikult suurt lootust, et kuupõhise arveldamise korral riik arendajatelt kunagi midagi tagasi hakkab saama, ütlevad analüütikud.

Ehk tegelik küsimus peitub selles, kas ja kui heldelt ollakse valmis elektritarbija rahakotist meretuuleparke toetama? Ja ses osas on plaanid viimase aastaga muutunud kord ühes, siis jälle teises suunas. Kui eelmise aasta oktoobris pandi meretuulepargid veel samasse patta maismaatuule omadega – see sisuliselt välistanuks Eestisse avamerepargi kerkimise –, siis 2024 veebruaris tehti kannapööre. Kaja Kallase valitsus teatas kõigile ootamatult, et meretuuleparkidele on plaanis korraldada nelja teravatt-tunni suurune eraldi vähempakkumine, mis garanteerinuks 1000 MW suuruse merepargi omanikule toetuse iga toodetud megavati pealt. Lihtsustatult öeldes seati meretuulepargi rajamine kõrgemale kõigest muust. Sisuliselt oli eelmise valitsuse sõnum, et meie tahame meretuuleparki. Konkurents arendajate vahel pangu paika, mis see kõik maksma läheb.

Ent siis hakkas kliimaministeerium arvutama ja mõistis, et meretuulepargile toetuse pakkumine ilma kontrollmehhanismideta võib osutuda elektritarbijale ikkagi liiga kalliks. Ministeerium leidis, et pakutud toetusskeemi korral võib elektri lõpphind koos kõikide taastuvenergiale üleminekuga seotud komponentidega kujuneda tarbija jaoks isegi kõrgemaks kui praegu. Ehk unistus sellest, kuidas suur kogus taastuvelektrit tagab soodsa hinna, lendas vähemalt ministeeriumi Excelis vastu taevast. Nii küpses Suur-Ameerika tänaval sügiseks valmis juba kolmas plaan, mis on justkui kompromiss esimese ja teise toetusskeemi vahel. Jätkuvalt on meretuuleparkidele kavas korraldada suunatud vähempakkumine, ent seekord juba riigi kontrollitud tingimustel. Kuigi toetusskeemi pikkuseks jäi endiselt 20 aastat, tahetakse meretuuleparke toetada nüüd kahe, mitte enam nelja teravatt-tunni ulatuses. Seejuures peaks merepark elektrit tootma hiljemalt 2033.

„Me vaidleme täna selle üle, kas on kaks teravatt-tundi või neli teravatt-tundi. Aga tehnoloogia poole pealt tuleb teha igal juhul neli teravatt-tundi tootev tuulepark. Seega tundub meile, et toetust on võimalik disainida ainult nii, et see toetab kogu meretuuleparki, mitte ainult poolt sellest,“ kirjeldas Saare Wind Energy osanik Kuido Kartau arendajate seisukohta. Ent vaidlus toetatava mahu üle poleks üldse oluline, kui riik poleks vahepeal tekitanud toetusskeemi veel ühte täiendavat kaitsemehhanismi. Nimelt pandi meetmesse ka klausel, et ühegi megavatt-tunni tootmist ei toeta elektritarbija enam kui 65 euroga. Miks on see oluline? Kui riik reguleeriks vaid kogust, saaksid arendajad kergitada sellega ühes ka oma hinnapõranda-lae ootust. Olukorras, kus tarbija aga kunagi üle 65 euro toetust ei maksa, pole hinnapiiri tõstmisel näiteks 150 euroni suurt mõju. See küll vähendaks nende tundide arvu, mil merepargi omanik riigile tagasi maksab, ent nullhindade korral ei teeniks arendaja ikkagi rohkem kui 65 eurot megavatt-tunnist.

Kliimaministeeriumi tuuleenergia nõunik Nikon Vidjajev ei salga, et 65 euro piir seati taastuvenergiatasu kontrollimiseks. „Vastasel korral võinuks taastuvenergiatasu tõusta tarbija jaoks liialt palju,“ sõnas ta. Seega võimaldab maksimaalse toetusmäära seadmine 65 euroni riigil juba enne oksjoni tulemusi kindel olla, et kahe teravatt-tunnise toetusmahu juures ei saa taastuvenergiatoetusteks minna kindlasti rohkem kui 130 miljonit eurot aastas. Kui tants käinuks arendajate pilli järgi, võinuks elektritarbija näiteks sajaeurose hinnapõranda puhul maksta teoreetiliselt ka toetuseks kuni 200 miljonit eurot aastas. Arvestades, et toetusskeem kehtib 20 aastat, käib mäng miljarditele eurodele. Vidjajevi teatel näitas nende välispartnerilt tellitud analüüs, et ka sellistel tingimustel on arendajal võimalik vähempakkumisel osaleda ja projekt ellu viia.

Arendajate väitel lisab aga 65-eurone lisaklausel projektide rahastamisele ebakindlust, kuna sääraseid kontrollmeetmeid teistes riikides ei kasutata. Energiaettevõtte Utilitas Wind juhatuse liikme Rene Tammisti sõnul on muutujaid praegu sedavõrd palju, et pole võimalik öelda, kas riigi pakutud tingimustel on neil üldse võimalik oksjonist osa võtta. „Lihtsat vastust ei ole võimalik täna anda,“ lisas ta. Samuti ei soostunud oma osalemist vähempakkumisel kinnitama ka teised nn esimese laine arendajad.

Kui meretuulepargi arendajad on võimelised siiski vähempakkumistel osalema ja ka oksjonid maismaal lähevad ministeeriumi plaani järgi, peaks Eestis olema 2035. aastaks 1000 MW meretuule- ja 3000 MW maismaatuuleenergiat. Taastuvenergiatasu tuleks elektritarbijal maksta ministeeriumi prognooside järgi u 200 miljonit eurot aastas, mida on u 110 miljonit eurot rohkem kui praegu. Ometi rehkendab ministeerium, et taastuvenergiatasu suurus elektriarvel jääks praegusele tasemele (1,1 senti kWh). Säärane matemaatika on võimalik seetõttu, et kliimaministeerium on Eesti 2035. aasta tarbimisprognoosi aluseks võtnud Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EISA) prognoosi, mille järgi peaks Eesti elektritarbimine järgmise kümne aasta jooksul kahekordistuma. Loogika on lihtne: kui tarbimine ja taastuvenergia toetuse kogumaht kasvavad mõlemad umbes kaks korda, jääb ka toetus kilovatt-tunni kohta samaks. Aga see on vaid EISA prognoos. Kui lähtuda näiteks Eleringi prognoosist, siis küündiks Eesti 2035. aasta elektritarbimine vaid 10,7 teravatt-tunnini, mis tähendaks, et taastuvenergiatasu tõuseks 1,9 sendini.

Pealtnäha poleks 0,8-sendisest erinevusest suurt lugu, kuna ministeeriumi rehkenduste järgi alaneks börsihind Eesti hinnapiirkonnas lisanduva taastuvenergia toel 2035. aastaks kokku 4,2 sendi võrra. Ent elektriarve ei koosne vaid börsihinnast. Kui vaadata, millised on ministeeriumi hinnaarvutused elektri lõpphinna kohta, järeldub, et näiteks kasvavate võrgutasude ja muude kulukomponentide hinna kasvu toel langeb elektri lõpphind isegi EISA tarbimisprognoosi järgi 2035. aastaks vaid 0,4 senti 17,5 sendile. Ja kui arvestada veel sellega, et taastuvenergiatasu ei pruugi tagasihoidlikuma tarbimise puhul piirduda 1,1 sendiga, võibki elekter osutuda 2035. aastal veel kallimaks kui praegu. Seetõttu ollaksegi olukorras, kus kliimaministeerium tahaks Euroopa Komisjonile avameretuuleparkide kahe teravatt-tunnise toetusskeemi jaoks riigiabi loa taotluse sisse anda, ent meede on takerdunud valitsusse.

Eesti 200 esimees Kristina Kallas tõdes Ärilehele, et tarbimisprognoos tekitab küsimusi ka valitsuses. „See on jah meil üks põhilisi vaidluskohti. Püüame aru saada, milline see meie tarbimisprognoos ikkagi on. Kui selgub, et meil piisab siseriikliku tarbimise katmiseks ka päikesest, maismaatuulest ja juhitavatest võimsustest, on ikkagi väga küsitav, miks me peaksime eksporditavat elektrit hakkama maksumaksja rahaga subsideerima,“ sõnas Kallas.

2033. aastal tahab Elering valmis ehitada ka Eesti-Läti neljanda ühenduse, mille läbilaskevõimsuseks on kavandatud 1000 megavatti. „Probleem ongi selles, et meie võime ju uute tööstustarbijate ootuses oma tarbimise üle 15 teravatt-tunnini prognoosida, aga tegelikult on reaalne oht, et meie toetusskeemide abil toodetav elekter hakkab voolama suures osas hoopis Lätti. Eks see elektriturg ole Euroopas natuke veidralt reguleeritud: elekter ise liigub vaba turu tingimustes, aga tarbijad ja toetusskeemid ju kaasa ei liigu,“ hindas Kallas. Seejuures tuleb meeles pidada, et kuna avamerepark peaks tootmist alustama 2033. aastal, siis ei panustaks see ka Eesti 2030. aasta 100-protsendilisse taastuvenergia eesmärki. Meretuuleparkide arendajad ütlevad aga seepeale, et kuna elektritarbimine hakkab tulevikus kiiresti kasvama, tuleb 2030. aastaks saavutatud taastuvenergia taseme hoidmiseks varem või hiljem avamerepark rajada. Mida hiljem ehitamisega alustada, seda kallimaks see osutub, ütlevad esimese laine arendajad.

Kristina Kallase sõnul on arusaadav, et täpset arvu, kui palju Eestis kümne aasta pärast elektrit tarbitakse, ei tea keegi. Sestap küsis valitsus kliimaministeeriumilt ka stsenaariume taastuvenergia võimsuste vajaduse ja tarbimismahtude kohta. Kallase kinnitusel oodatakse ministeeriumilt laiemat vaadet Eesti elektrisüsteemi, sh juhitavate võimsuste kohta. „Meil on ikkagi vaja tervikpilti. Alles siis saame vaadata, millises mahus ja kas üldse meretuuleparke subsideerida,“ sõnas Kallas.

---------------------

Ajalugu kipub korduma. Jälle tuuakse saarlastele Euroopast kõrgete tornidega õitseng koju kätte.

*If Wind and Solar Are So Cheap, Why Do They Make Electricity So Expensive?
*The more renewables Australia added the more expensive electricity got
*The Enshittification of Everything
*Let’s Stop Arguing About An Imaginary Energy Transition
*Essee:  67 põhjust, miks tuugenid ei suuda kunagi asendada seniseid energiasisendeid  (ingl k)
*Estimation of the quantity of metals to phase out fossil fuels in a full system replacement, compared to mineral resources (ingl k.pdf)
*How the world’s biggest offshore wind company was blown off course (Financial Times)

Subsideerimisest:

Mõjudest kalandusele: