Epoksüvaigud, mida kasutatakse tuulikute labades, koosnevad kahest monomeerist, tavapraktikas bisfenool A (45-61%) ja epiklorohüdriin (39-55%). Reostus tekib pöörlevate tuugenilabade pideval erosioonil üle 350 km/h kokkupõrgete tõttu vihma/lume/rahe osakestega. Reostuse maht ajas sõltub tiiviku diameetrist ja ka selle koostisest. Nt Norra uuringus (tiiviku diameeter 130 m) leiti plastreostuse koguseks 62 kg turbiini kohta aastas (vt 1.) Kui siinsed üle 2 korra suuremad tuugenid (tiiviku diameeter 280 m) eritaksid niisama vähe reostust, erituks kokku 500x62= 31 000 kg aastas. See reostus ei settiks tööstuspargi lähiümbrusse, vaid liiguks hoovuste ja tuultega laiali üle kogu Läänemere, jõudes mikroplasti osakeste ja toksiinidena elusorganismidesse. Eelkõige kaladesse kontsentreerunud kujul jõuaks need ringiga muidugi ka inimeste organismi, tekitades kohati väga tõsiseid tervisekahjustusi (vt 2.). Ka oma aja ära elanud tuulikulabade taaskasutamise mõistlikke viise pole teada (Akadeemik Jaak Järv: head ja odavat viisi plastide ümbertöötlemiseks ei ole ega ka tule)