Saaremaa kui auhinnatud loodusturismi sihtkoht - Green Destination (?). Loodusmaastikud on osa meie rahvuskultuurist ja eestlaste/saarlaste identiteedist, mis on alati olnud väga maastikuline.
Kohalike inimeste elu muutvate hiid-projektide teostamine ilma põlisrahva vaba ja informeeritud nõusolekut küsimata on liigitatavad noekolonialismiks. Kui meie riik ei aita rahval sellise pressingu vastu seista, tuleb meil õiguse saamiseks ühineda ülemaailmse Põlisrahvaste liikumisega.
Artikkel: End põlisrahvana määranud saarlased ei luba oma elukohta tööstuspargiks muuta SH.
Lars Jørenssen kommentaar Metsküla kooli teemal sobib iseloomustama ka Lääne-Saaremaa ning tuugeniparkidega seotud olukorda :
Kas kultuurne ja maitsekas olemine saab olla tähtsam, kui inimlik olemine? Ei tahaks ju inetusi enda internetiseinale, tahaks pilgu ära pöörata, tahaks, et probleemid laheneks kuidagi iseenesest ja et keegi ei kirjutaks koledaid asju. Kui tekib tunne, et "no nüüd läksid need protestijad küll ebakultuurseks!", siis äkki aitab järgnev paralleel meeles pidada seda, kas kultuurne ja maitsekas olemine saab olla tähtsam kui inimlik olemine:
Kõigepealt läksid nad raamatukogude kallale,
aga ma ei öelnud midagi,
sest ma loen internetti.
Siis läksid nad naaberkülade koolide kallale,
aga ma ei öelnud midagi,
sest polnud minu küla.
Siis läksid nad meie küla kooli kallale,
aga ma ei öelnud midagi,
sest mul lapsed juba suured.
Siis läksid nad kultuurimajade kallale,
aga ma ei öelnud midagi,
sest ma vaatan kodus telekat.
Siis läksid nad sõnavabaduse kallale,
aga ma ei öelnud midagi,
sest ma ei räägi niikuinii eriti.
Siis nad tulid ja võtsid ära
minu bussiliini,
minu poe,
minu lahtiaetud tee,
vaate minu akna tagant,
minu maa...
Ja keegi ei öelnud midagi,
sest kõik olid juba linna ära kolinud...