Praeguste arusaamatuste peamiseks põhjuseks on see, et riiklikes normatiivides fikseeritud mõõtmismetoodika välistab suuremate tuugenite poolt tekitatava (väga spetsiifilise, tugevate impulssidena leviva signaalitaolise) müra fikseerimise. Tänane metoodika (helirõhu mõõtmine dBA- ja/või dBG-korrigeerituna, väikese eraldusvõimega laiade 1/3 oktaaviste sagedusribade kasutamise tõttu ning tulemuste 1-10 min ajaline keskmistamine) tagab mõõtmistulemuste mahtumise normide piiresse sõltumata tegelikest müratasemetest sagedustel 0,1 kuni 10 Hz ning annab tegelikust oluliselt madalamad mõõtmistulemused ka vahemikus 10 Hz – 100 Hz. Täpselt sama on normatiivide hetkeseis suures osas Euroopast. Taolise iseloomuga infraheli genereerivaid seadmeid ei tuntud veel mõned aastad tagasi ja varasemad pisikesed tuugenid, mida on täis pikitud näiteks Taani ja Saksamaa, suutsid häiringuid tekitada vaid vahetus läheduses. Kuid nendegi häiringute tõttu tervise- ja varakahju kannatanud inimesed on üle kogu Euroopa kahjutasusid nõudmas. Samuti protestitakse uute, senistest kordades suuremate tuugenite planeerimise vastu enne kui on kasutusele võetud adekvaatsed mõõtmismetoodikad. Muidugi püüavad arendajad oma ärihuvidest lähtudes sellist muutust takistada ja inimeste tõsiseid terviseprobleeme naeruvääristada (notseeboefekt!). Senikehtiva ja tegelikke tulemusi andva metoodika erinevustest saab aimu siit. Erialateadlaste selgituse, mis on valesti tüüpilise Eestimaise tuugenipargi KMH mürahinnanguga, saab siit.

Mis on infraheli?

Helilained jagatakse lainepikkuste järgi spektriks, analoogiliselt elektromagnetlainetele. Elektromagnetilise kiirguse spektris on inimesele valgusena nähtav võnkumiste vahemik, millest allapoole jääb (väiksema sageduse ja suurema, üle 760 nm lainepikkusega) infra(puna)valgus ning ülespoole (suurema sageduse ja väiksema, alla 380 nm lainepikkusega) ultra(violett)valgus. Erinevalt valgusest (mis saab levida ka vaakumis) on heli selline võnkumine, mis saab levida ainult materiaalses keskkonnas tekitatud tihendus- ja hõrenduslainete kujul. Heli ehk häälena on inimesele kuuldav võnkumiste vahemik 20 - 20 000 Hz (korda sekundis), millest allapoole jääb (väiksema võnkesageduse ja suurema, üle 17 m lainepikkusega) infraheli ning ülespoole (suurema võnkesagedusega ja väiksema, üle 1,7 m lainepikkusega) ultraheli. Võnkumisi, mis on 20 - 20 000 Hz vahemikust suurema või väiksema sagedusega, loetakse tavaolukorras inimkõrvale helina kuuldamatuks.

Hoolimata sellest reageerivad infrahelile inimeste ( ja enamiku loomade) kehaorganid, sisekõrv ja psüühika. Analoogiliselt ei näe me infrapunast ega ultravioletset valgust, kuid meie kehad siiski reageerivad neile vastavalt "soojuskiirgusena" ja "päevituskiirgusena". Nagu on ekslik ütlus „mida me ei näe, see ei saa meid kahjustada“, nii on ekslik sama ütlus ka kuulmise kohta. Liigse madalsagedusliku- ja infraheli kahjuliku mõju kohta on (erinevalt ultrahelist) kogunenud ulatuslikud teadmised. Ülimadala võnkesagedusega pikemalt kestev infraheli on ühelt poolt elundeid kahjustava vibratsioonitaolise mõjuga, sattudes resonantsi siseorganite 0,1 kuni 12 Hz omasagedustega. Teiselt poolt tekitab infraheli alateadlikku stressi, kuna sellega on seotud mitmed iidsed reflektoorsed ohuaistingud. Inimeste ja loomade kehalisele ja vaimsele tervisele on pikemalt kestva madalsagedus- ja infraheli (st pideva stressi) mõju ohtlik. Sellest organismile tekkivad kahjustused on kumuleeruva iseloomuga, samuti nagu mõnede elektromagnetilise kiirguse sageduste puhul.

Üksikud liigid (nt vaalad ja elevandid) suudavad suure lainepikkusega ja ülihästi levivaid infrahelisignaale ise tekitada, et edastada signaalsõnumeid pikkade vahemaade taha. Selge, kindlal sagedusel saadetud infrahelisignaal võib õhus liikuda enam kui saja ning vees koguni enam kui tuhande kilomeetri kaugusele. Selliseid kindla sagedusega infraheli-signaale genereerivad looduses vähesed nähtused, kuigi infraheli-müra tekitavaid asju on palju. Näiteks tugevamad tuulehood takistuste ümber, tormid, murdlainetus jms. Nende looduslike infrahelimürade sagedusvahemik on reeglina laialimäärduv ning kaootiliselt tekkivad helirõhu tihendused ja hõrendused kipuvad teineteist ära summutama, takistades nii müra levikut pikemate vahemaade taha. Erandiks võivad olla maavärinad, vulkaanipursked ja tsunamid, mis võivad ka kitsama sagedusvahemikuga signaalisarnast infraheli tekitada. Suurel osal loomadest käivitab selline loodusõnnetuse eel kohale jõudev, häälena kuuldamatu helisignaal reflektoorse ohuaistingu. Seismilistes piirkondades äratavad maavärina infrahelisignaalist paanikasse sattuvad koduloomad magavaid inimesi, päästes neid tihti hoonete rusude alla jäämisest. Ka tsunamide puhul pole täheldatud metsloomade massilisi hukkumisi, nagu seda inimestega pahatihti juhtub. Teravam infraheli tajumine koos iidsete refleksidega sunnivad loomi ohutsoonist juba aegsasti lahkuma. Inimesel läheb sama stressitunde tekkimiseks rohkem aega. Näiteks võib ärevuse või hirmuaisting ilmuda tugeva tormiga tekkinud ja tunde kestnud infrahelimüra tagajärjel.

Suurte masinatega töötamise, liikluse, lennunduse jms inimtegevuse kõrvalproduktina genereeritakse samuti infrahelimüra. See on looduslikust mürast kitsama sagedusvahemikuga, kuid reeglina samuti kindlapiirilise helisignaali iseloomuta. Sarnaselt loodusliku inrfahelimüraga summutavad siingi kaootiliselt tekkivad helilained (nt liiklusmüras) teineteist. Intensiivsem on ruumides suurte seadmetega tekitatava, kitsama sagedusvahemikuga müra mõju. Suure materjaliläbivuse ning peegeldumis-, resoneerumis- ja interfereerumisvõime tõttu võib infrahelimüra näiteks väliskeskkonnast kinnisesse ruumi kandudes hoopis võimenduda. Töötervishoius on alates 20 saj keskelt kogutud rohkelt teavet kumuleeruvate tervisekahjustuste kohta, mis tekivad  tehnilisest infrahelimürast ja vibratsioonist (nn vibroakustilised haigused ja vibratsioonitõbi). Seni on tugevamate tehnilise infrahelimüra allikate mõju inimestele olnud reeglina lühiajalise kestvusega, ulatudes korraga mõnest minutist (nt lennuki ülelend) mõne tunnini (nt tehasetöölise tööpäev). Kuid elukoha lähedal asuvad suured tuugenid mõjutavad ümberkaudsete elanike tervist 24/7.

Tuugenid on ühed võimsaimad madalsageduslikku- (16-200 Hz) ja infraheli (0,1-16 Hz) genereerivad tehnilised seadmed ning neid iseloomustavad regulaarsed tugevad infraheli-impulsid. Impulsse genereerivad tuugenilabad, mis igal kandetorni eest möödumisel tekitavad õhu kokkusurumise ja hõrendamisega õhulööklaineid. Liikuv õhulööklaine ongi definitsiooni järgi heli e hääl, kuid tuugenite tekitatatud helidest on enamik infraheli sagedustel, meile helina kuuldamatud (mitte segi ajada lähemalt kuuldava tüüpilise "vuhh-vuhh" heliga või kaugele kostva reaktiivlennukit meenutava müraga labatippudest). Tekkiva signaalitaolise infraheli intensiivsusus kasvab koos tuugenite mõõtmete ning hulgaga, omavahel resoneerudes või interfereerudes.

Kui jätta välja maavärinate ja tsunaamide eel liikuvad infrahelid ning loomade helisignaalid, siis ei teki looduses helisid, mis sarnaneks piiritletud harmooniliste ridade või akordidega. Need omadused on leitavad inimeste poolt ekstra selle jaoks loodud struktuuride töös, nagu näiteks muusikainstrumendid. Laialimääritumal, mürataolisel kujul tekib sarnaseid helisid mõnede masinate ja seadmete töötamisel. Tuugenite töö kõrvalefektina tekkival infrahelil on aga väga eriline iseloom selle kindlapiirilisuse poolest ja põhisagedusega kaasnevate harmooniliste ridade tekitamise poolest (näiteks 1 Hz baasiga kaasnev harmooniline jada 2 Hz; 3 Hz; 4 Hz jne sagedustel). See annab tuugenite tööga tekitatud infraheli-sageduste kimbule tavalise müra asemel signaalitaolise, harmoonia tõttu võimenduva, raskesti sumbuva ja kaugele leviva iseloomu. Lisaks koosneb see regulaarsetest lühikestest heli-impulssidest (posti eest mööduvate labade löögid sagedusega 1 kord ca kahe sekundi jooksul). Nende omapärade tõttu eristub tuugenite müra järsult kõigist muudest looduslikest ja tehnoloogilistest mürataustadest. Selline signaalitaoline tugev infrahelimüra käivitab enamikus elusolendeis reflektoorsed ohuaistingud ning tekitab pikema aja jooksul tugevat kehalist ja vaimset stressi, mis kumuleerub erinevate tervisehäiretena.

Kuidas avalduvad infrahelist tingitud esmased tervisehäired - nn tuulegeneraatori sündroom?

Esmasteks nähtudeks ongi põhjendamatu mure- või hirmutunne ja unehäired, tekitades kasvavat stressi. Edasi üldine väsimus, peavalud, tinnitus (pidev helin või sumin kõrvus, kõrvad „ajavad pilli“), välise surve aisting kõrvadel ja rinnal, uimasus, vertigo (ruumi pöörlemise või kõikumise tunne, tasakaaluhäired, merehaiguse taoline enesetunne), iiveldus, nägemise hägustumine, vererõhu tõus, südame löögisageduste kasv ja/või rütmihäired, keskendumis- ja õppimishäired, mäluprobleemid, ülikõrge ärrituvus, paanikahäirete hood koos sisemise värina või võbina tundega nii ärkvel olles kui magades, lihasvalud jms. Stressist annavad märku ka kodu- ja lemmikloomad. Pereliikmeid ründavad seni sõbralikud koerad, perud hobused ja hammustavad lambad, kanad munevad nahkseid kooreta mune jne. Metsloomad (ja nt ka rotid!) lahkuvad piirkonnast.
 
Kuidas teha kindlaks, et konkreetsed tervisehäired on seotud just tuulegeneraatori sündroomiga?

Sündroomi tuleb kahtlustada juhul, kui teil on mõned neist nähtudest tekkinud peale tuugenite ilmumist kodu lähedusse ning kui need nähud tuugenitest kaugemal viibides juba päeva-paariga kaovad, kuid koju tagasi tulles jälle ilmnevad. 

Kellel on suurem oht nn tuulegeneraatori sündroomi ilmnemiseks?

Töötervishoiuga seotud infraheliuuringute kohaselt peaks kõige tundlikumal osal, ca 20% elanikkonnast, ilmnema sündroomile omased nähud väga kiirelt, tundide või päevadega. Nende hulgas inimestel, kellel on eelsoodumus sisekõrvaga seonduvateks tervisehäireteks (nt merehaigus, vertigo, kroonilised põletikud, epilepsia vms).
Umbes 40% jaoks kasvavad nähud häirivaks mõne kuu või aasta jooksul. Kiirem on protsess neil inimestel, kes on varem müra ja/või infraheli keskkonnas töötanud või elanud, kuna mürakahjustused on organismis kumuleeruva iseloomuga.
Umbes 40% ei pruugi otseselt üldse midagi tajuda ja see võib kesta palju aastaid, kuid vältimatute tervisekahjustuste aeglane kumuleerumine viib lõpuks paratamatult krooniliste haigusteni.

Et tuugenisündroom ei jõuaks areneda krooniliste vibroakustiliste haigusteni, oleks kõige parem tuugenite mõjuulatusest ära kolida ning hoiduda neist ca 50 km kaugusele. Kui see on võimatu, tuleks leida müraväljast eemal koht, kus viibida ja ööbida neil aegadel, mil müra mõju kodus on kõige tugevam – kui on oodata tuult tuugeneist teie suunas. Teieni ulatuvad müraimpulsid on kõige nõrgemad ajal, mil tuul puhub teid ja tuugeneid ühendava mõttelise sirgega risti.
Kodu müümisel tuleb arvestada, et ostjat peab teavitama tuulikute võimalikust häirivast mõjust. Seadus võimaldab pahaaimamatul ostjal varjatud puuduste ettekäändel kinnisvaratehingu kohtu kaudu tagasi pöörata.
Kindlasti pöörduge perearsti poole - eelkõige selleks et dokumenteerida teil ilmunud tervisehäired. Aga tuleb arvestada et meie arste ei ole infrahelikahjustuste äratundmiseks koolitatud (paljus sarnaste sümptomitega vibratsioonitõbi on paremini tuntud). Seepärast püütakse teile arvatavasti määrata vererõhuravi, unerohtu, rahusteid jms, et ilmnenud nähtusid maha suruda. Seda tüüpi ravimite kasutusele võtmisel arvestage, et teie organism võib neist sõltuvusse jääda ning ajapikku peate nende koguseid aina kasvatama. Halvemal juhul võidakse teid kahtlustada hüpohondrias või psühhosomaatilistes häiretes. Selliste vihjete korral tuleks nõuda põhjalikku meditsiinilist ülevaatust ja tervise-seisundi pikemat monitoorimist nt Holteri aparaadi jms abil. 
Kõige õigem on siiski kiirelt müraväljast lahkuda, et esialgne tuugenisündroom ei jõuaks areneda vibroakustiliste haigusteni. 

Miks tekivad vibroakustilised haigused?

Viibimine infraheli mõjuväljas tekitab organites rakkude tasemel kumuleeruvaid kahjustusi. Kahjustuste kogunemise oht on suurem just rohkete väikeste müradooside puhul - näiteks inimestel, kes on vaid väiksema osa ööpäevast infrahelimüra keskkonnas. Nende subjektiivne enesetunne jõuab mürast eemal olemise ajal taastuda ning keha stressitase kahaneda. Kuid infraheli mõjul kord juba tekkinud tervisekahjustused ei kao, vaid kuhjuvad. Elades infraheli keskel 24/7/365 halveneb enesetunne oluliselt kiiremini, kuna puudub vahepealne (petlik) taastumisaeg. Tihti sunnib see inimesi mürapiirkonnast õigeaegselt ära kolima. Hambad ristis kohale jäämisel kogunevad krooniliste vibroakustiliste haigusteni viivad kahjustused kordades kiiremini, kui nt vaid tööajal müraga kokku puutuvail inimestel. Kognitiivseid võimeid kahjustav mõju võib kumuleeruda ruttu ja siis pole ohver enam võimeline enda eest seisma, kuna raske on ka tavalise kirja koostamine. 

Mis on vibroakustilised haigused?

Vibroakustilised haigused on infrahelikahjustuste rakutasemel kumuleerumisest tingitud kroonilised tervisehäired. 100-300 meetrised hiigeltuugenid on suhteliselt uudsed asjad. Neile iseloomulike (kitsa sagedusvahemikuga regulaarsete, teravate ja tugevate infraheli-impulsside) mõjude osas on pikaajalist statistikat vähe. Leebema ja ühtlasema infrahelimüra kohta lennunduses, rasketööstuses, elektrijaamades jms. on poole sajandi jooksul kogutud statistikat töötajate spetsiifiliste, infraheliga seotud patoloogiate kohta. Vibroakustiliste haiguste ilmnemine on töötervishoius jagatud kolme tüüpilisse, aja jooksul kumuleeruvalt raskenevasse staadiumi:
I staadium (1-4 aastat) psüühikamuutused, vaimse võimekuse langus, seedekulgla häired, bronhiidid, ülikõrge vastuvõtlikkus suu ja neelu nakkuslikele haigustele, südamepauna laienemine, muutused veresoonkonnas ja sisekõrvas;
II staadium (4-10 aastat) lisanduvad pea-, rinna- ja seljavalud, kurnatus, ülikõrge vastuvõtlikkus seen- ja viirusnakkustele, allergiad, seedekulgla kroonilised põletikud, verikusesus;
III staadium (>10 aastat) lisanduvad psühhiaatrilised häired, nina ja seedetrakti haavandid, spastiline koliit, hemorroidid, veenilaiendid, tugevad liiges- ja lihasvalud, nägemishäired, alzheimer, dementsus, epilepsia (50 korda keskmisest sagedamini!) jms neuroloogilised häired.
Vibroakustiliste haiguste nähud langevad suuresti kokku aastakümneid tuntud vibratsioonitõve nähtudega. Mõlemal on ka põhimõtteliselt sama tekkemehanism, kuigi üks on tingitud õhu kaudu levivast vibratsioonist ja teine tahkete kehade poolt edasi antud vibratsioonist (vibratsioonitõbe hüüti ka "traktoristide kutsehaiguseks"). Hiigeltuugenite ööpäevaringse võimsa infrahelisignaaliga tekitatavad kahjustused kumuleeruvad kiiremini, kui tavapärases rasketööstuses tekkiva hajusa infrahelimüra või ainult tööaja kestusega piirduva füüsilise vibratsiooni kahjustused.

Varjestada end selle eest on kahjuks praktiliselt võimatu. Varjumist võimaldava müratõkke paksus peaks mõjumiseks olema helide lainepikkusega (λ) samas suurusjärgus (λ=v/f, kus v on helikiirus ca 333m/s ja f on sagedus Hz). Aga näiteks sagedusel f=1Hz peaks vajaliku varjeseina paksus olema (333/1=)333m või siis nt 3 Hz puhul (333/3=)111m. Samal põhjusel - suurema lainepikkuse tõttu - ei suuda näiteks tantsuklubide ega rullnokkade bemarite seinad summutada muusikalisi bassihelisid, kuigi ülejäänud helisid läbi seinte väljapoole kuulda pole. Ainus reaalne kaitse infraheliallika eest on eemaldumine. Mõneks tunniks võib enesetunde ärapetmine õnnestuda, kui tekitada mingi hästikuuldav helitaust (nt panna taustal kõvemini mängima raadio vms).
Helid levivad seda paremini, mida madalam on nende sagedus. Veepinnalt peegeldudes levib igasugune heli oluliselt paremini kui näiteks metsasel tasasel maapinnal. Sadade meetrite paksust kaitseseina võiks teoreetiliselt asendada mõnekilomeetrine metsamassiiv või künkad, kui need varjutaksid tuugeni vähemalt kondli kõrguseni. 

Tõepoolest, Taanil on kokku ligi 7000 tuugenit nimivõimsuste summaga kokku ca 7500 MW (2023). Aga see teeb keskmise Taani tuugeni nimivõimsuseks ca 1,1 MW. Sellisel oleks rootori diameeteriks ca 60 m (st tiivikulaba pikkus ca 30 m) ja kogukõrgus ca 90 m. Põhiosas on need veelgi väiksemad, kuna keskmist näitu kasvatavad eemal Põhjameres asuvad suured meretuugenid.
Saksamaa tuugeneid on kokku ca 29 800, millest ca 1500 asuvad kaugemal Põhjamerel või Läänemerel. Saksamaa aladel on kokku ca 28 300 tuugenit nimivõimsuste summaga kokku ca 56 000 MW. See teeb keskmise Saksamaa tuugeni nimivõimsuseks ca 1,9 MW, millisel oleks rootori diameetriks ca 90 m (st tiivikulaba ca 45m) ning kogukõrgus ca 120 m.

Meil Eestis plaanitakse isegi maismaale panna hiiglaslikke meretuugeneid kogukõrgustega 230 kuni 330 m - kordades suuremaid kui on Saksa- või Taanimaal. Tuugenite suuruste võrdlemisel on oluline mõista, et kui ühe kogukõrgus on teisest näiteks 2 korda suurem (nt 150m ja 300m), siis on selle tiiviku tööpindala (seega ka seadme võimsus, tekitatav infrahelimüra jms) teisest mitte 2, vaid ca 4 korda suurem. See tuleb ringi pindala kasvust raadiuse ruudu järgi (S=π*r^2) kus pindala S on tiiviku kogu tööpindala ja raadius r tiivikulaba pikkus. Näiteks on 150m tuugeni S (=3,14*(65*65)) ca 13 000 m^2 ja 300m tuugeni S (=3,14*(130*130)) ca 53 000 m^2 . Nii püütaksegi uute masinate mõõtmeid võimalikult suureks ajada, sest ühe 300 m tuugeni ehituskulu on samas suurusjärgus kahe 150 m tuugeni kuluga, kuid annab nelja 150 m tuugeni tootmisvõimsuse ja tulu.

Eestis ka maismaale surutavad keskmiselt 280 meetrised meretuugenid oleksid Sakslaste keskmisest kuni 7 korda ja Taanlaste keskmisest kuni 15 korda võimsamad! Seda ka müra, sh infraheli tekitamisel. Meiega võrreldes kordades väiksemast keskmisest hoolimata on ainuüksi Saksamaal tegutsemas 1130 ühiskondlikku organisatsiooni ja MTÜ-d, et kaitsta tuugenite infrahelimürast kahjustatud või selle läbi oma kodust lahkuma sunnitud inimeste huve.

Saarde tuulepargis tehti ju 2024 novembris müramõõtmisi, mille tulemusi tutvustati 2025 märtsi alguses. Meedia väitel oli seal üldiselt müraga kõik korras. Aga täpsemalt?

MTÜ Looduse ja Inimeste Eest kommentaar: Kilingi-Nõmme Klubis tutvustati Saarde tuulepargis novembri lõpul tehtud müramõõtmise tulemusi. Esimesed poolteist tundi 5. märtsi koosolekust oli suunatud vaid kohalikele elanikele (sissepääs kutsetega) ning ülejäänud osa suures saalis laiemale publikule. Kinnisel koosolekul sai kuulda veidi teistsugust infot kui avalikul. Tausta kontrollmõõtmisi (seisvate tuulikutega) ei tehtud. Terviseameti esindaja sõnul ei tuvastatud ka tuugenisignatuuri (kõigist muudest müraallikaist selgelt eristuv tuugenisignatuur koosneb infraheli impulssidest, mis tekivad rootorilaba igal möödumisel tuugeni tornist. Sel hetkel surutakse torni ja laba vahele jääv õhumass väga suure kiirusega kokku, tekitades tugeva akustilise lööklaine. Nende müraimpulsside sagedusalad jäävad infraheli spektrisse ning järgivad matemaatilist harmoonilist jada, mida ei looduses ega ka inimtekkelisena mujal ei esine). Infraheli mõõtmisel kasutati laia sagedusvahemikku ja ajalist keskmistamist (1 min), mis ei võimalda tuugenisignatuuri registreerida. Samuti rakendati mõõdetud infraheli tasemetele G-korrektsiooni, st lahutati mõõdetud tulemist ISO standardis ettenähtud suurused. Näiteks 1 Hz sagedusel oli korrigeeritud helirõhk mitme elamu siseruumides suurusjärgus 50 dBG, mis tähendab et nende reaalseks väärtuseks võis olla ca 93 dBLin.

Mitmete asjaolude tõttu ei saanud tulemused kajastada tegelikku olukorda. Mürauuring oli infraheli osas vaid indikatiivne (Terviseametil puudub mõõtmiseks akrediteering) ning reaalsed helirõhutasemed allapoole korrigeeritud. Kuuldava müra osas saadi kõigest hoolimata tulemuseks, et tööstusmüra öine sihtväärtus oli ületatud kahel kinnistul ning mitmel kinnistul oli see sihtväärtuse piiril, kuigi need kinnistud on enam kui 2 km kaugusel lähimast tuulikust. Terviseamet kirjutas järgmist: „Kuna aga Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on andnud soovituse rakendada müraleevendavaid meetmeid, kui tuuleturbiinide ööpäevane keskmine müra ületab 45 dB, siis sellest tulenevalt ja eeldusel, et tuulikupark võib töötada kuni 24/7 režiimis, on Terviseameti soovitus olnud tuuleparkide arendamisel aluseks võtta tänased müra sihtväärtused, mis elamualadel ei ületaks päevasel ajal 50 dBA ja öisel ajal 40 dBA. Seetõttu soovitab amet ettevõttel ka olemasoleva Saarde tuulepargi müraolukorra parandamiseks ja häiringute vähendamiseks, võtta võimaluse korral kasutusele meetmed müratasemete vähendamiseks tagamaks sihtväärtustest kinnipidamise.“