Praeguste arusaamatuste peamiseks põhjuseks on see, et riiklikes normatiivides fikseeritud mõõtmismetoodika välistab suuremate tuugenite poolt tekitatava (väga spetsiifilise ja tugeva signaal-müra) fikseerimise. Tänane metoodika (dBA- ja/või dBG-korrigeeritud helirõhu mõõtmine, väike eraldusvõime laiade 1/3 oktaaviste sagedusribade kasutamise tõttu ning tulemuste 10 min ajaline keskmistamine) tagab mõõtmistulemuste mahtumise normide piiresse sõltumata tegelikest müratasemetest sagedustel allpool 10 Hz ning annab tegelikust oluliselt madalamad mõõtmistulemused ka vahemikus 10 Hz – 100 Hz. Täpselt sama on normatiivide hetkeseis suuremas osas Euroopast. Taolise iseloomuga infraheli genereerivaid seadmeid ei tuntud veel mõned aastad tagasi ja varasemad pisikesed tuugenid, mida on täis pikitud näiteks Taani ja Saksamaa, suutsid häiringuid tekitada vaid vahetus ümbruses. Kuid nendegi häiringute tõttu tervise- ja varakahju kannatanud inimesed on nüüd juba üle kogu Euroopa kahjutasusid nõudmas. Samuti protestitakse uute, senistest kordades suuremate tuugenite planeerimise vastu enne, kui pole kasutusele võetud adekvaatset mõõtmismetoodikat. Muidugi püüavad arendajad oma ärihuvidest lähtudes sellist muutust takistada ja inimeste tõsiseid terviseprobleeme naeruvääristada (notseeboefekt!). Erinevustest senikehtiva ja tegelikke tulemusi andva metoodika vahel saab aimu siit. Erialateadlaste selgituse, mis on valesti tüüpilise Eestimaise tuugenipargi KMH mürahinnanguga, saab siit.

Mis on infraheli?

Helilained jagatakse lainepikkuste järgi spektriks, analoogiliselt elektromagnetlainetele. Elektromagnetilise kiirguse spektris on inimesele valgusena nähtav võnkumiste vahemik, millest allapoole jääb (väiksema sageduse ja suurema, üle 760 nm lainepikkusega) infra(puna)valgus ning ülespoole (suurema sageduse ja väiksema, alla 380 nm lainepikkusega) ultra(violett)valgus. Erinevalt valgusest (mis saab levida ka vaakumis) on heli selline võnkumine, mis saab levida ainult materiaalses keskkonnas tekitatud tihendus- ja hõrenduslainete kujul. Heli ehk häälena on inimesele kuuldav võnkumiste vahemik 20 - 20 000 Hz (korda sekundis),  millest allapoole jääb (väiksema võnkesageduse ja suurema, üle 17 m lainepikkusega) infraheli ning ülespoole (suurema sagedusega ja väiksema, üle 1,7 m lainepikkusega) ultraheli. Helisid (võnkumisi) mis on 20 - 20 000 Hz vahemikust suurema või väiksema sagedusega, loetakse tavaolukorras inimkõrvale kuuldamatuks.

Siiski tajuvad infraheli ning reageerivad sellele enamiku loomade ja inimeste kehaorganid, sisekõrv ja psüühika. Analoogiliselt ei näe me infrapunast ega ultravioletset valgust, kuid meie kehad siiski tajuvad neid vastavalt "soojus"kiirgusena ja "päevitus"kiirgusena. Nagu on ekslik ütlus „mida me ei näe, see ei saa meid kahjustada“, on ekslik sama ütlus ka kuulmise kohta. Liigse madalsagedusliku- ja infraheli kahjuliku mõju kohta on (erinevalt ultrahelist) kogunenud ulatuslikud teadmised. Ülimadala võnkesagedusega pikemalt kestvad infrahelimürad on ühelt poolt elundeid kahjustava vibroakustilise mõjuga, langedes sageduselt kokku siseorganite 0,1 kuni 12 Hz omaresonantsidega. Teiselt poolt tekitab infraheli alateadlikku stressi, kuna sellega on seotud mitmed iidsed reflektoorsed ohuaistingud. Inimeste ja loomade kehalisele ja vaimsele tervisele on kestva madalsagedus- ja infrahelimüra mõju ohtlik. Lisaks on organismis tekkivad kahjustused kumuleeruva iseloomuga, nagu see on ka mitmete elektromagnetilise kiirguse sageduste puhul.

Üksikud liigid (nt vaalad ja elevandid) suudavad suure lainepikkusega ja ülihästi levivaid lühidaid infrahelisignaale ise tekitada, et saata signaalsõnumeid pikkade vahemaade taha. Selge, kindlal sagedusel saadetud infrahelisignaal võib õhus liikuda enam kui saja ning vees koguni enam kui tuhande kilomeetri kaugusele. Selliseid kindla sagedusega infraheli-signaale genereerivad looduses vähesed muud nähtused, kuigi infraheli-müra tekitavaid asju on palju. Näiteks tugevamad tuulehood takistuste ümber, tormid, murdlainetus, vulkaanipursked, maavärinad, äike jms. Kuid looduslikul infrahelimüral on sagedusvahemik reeglina laialimäärduv ning kaootiliselt tekkivad helirõhu tihendused ja hõrendused kipuvad teineteist ära summutama, takistades müra levikut pikemate vahemaade taha. Erandiks võivad olla maavärinad, vulkaanipursked ja tsunamid, mis võivad ka kitsama sagedusvahemikuga signaalisarnast infrahelimüra tekitada. Suurel osal loomadest käivitab selline loodusõnnetuse eel kohale jõudev, inimesele kuuldamatu helisignaal reflektoorse ohuaistingu. Seismilistes piirkondades äratavad infrahelimüra signaalist paanikasse sattuvad koduloomad magavaid inimesi, päästes neid tihti maavärinas hoonete rusude alla jäämisest. Ka tsunamide puhul pole täheldatud metsloomade massilisi hukkumisi, nagu seda inimestega pahatihti juhtub. Teravam infraheli tajumine koos iidsete refleksidega sunnivad loomi ohutsoonist aegsasti lahkuma. Inimestel võtab sama stressitunde tekkimine pikemalt aega. Näiteks võib ärevuse või hirmuaisting ilmuda tugeva tormiga tekkiva ja tunde kestva infrahelimüra tagajärjel.

Suurte masinatega töötamise, liikluse, lennunduse jms inimtegevuse kõrvalproduktina genereeritakse samuti infrahelimüra. See on looduslikust mürast kitsama sagedusvahemikuga, kuid reeglina samuti kindlapiirilise helisignaali iseloomuta. Sarnaselt loodusliku inrfahelimüraga summutavad siingi kaootiliselt tekkivad helilained (nt liiklusmüras) teineteist. Intensiivsem on ruumides suurte seadmetega tekitatava, kitsama sagedusvahemikuga müra mõju. Suure materjaliläbivuse ning peegeldumis-, resoneerumis- ja interfereerumisvõime tõttu võib infrahelimüra näiteks väliskeskkonnast kinnisesse ruumi kandudes ka võimenduda. Töötervishoius on alates 20 saj keskelt kogutud rohkelt teavet tehnilisest infrahelimürast tekkivate ja kumuleeruvate tervisekahjustuste kohta (nn vibroakustilised haigused). Seniste tugevamate tehniliste infrahelimüra allikate mõju inimestele on reeglina olnud lühiajalise kestvusega, ulatudes korraga mõnest minutist (nt lennuki ülelend) mõnede tundideni (nt tehasetöölise tööpäev). Kuid elukoha lähedal asuvad suured tuugenid mõjutavad ümberkaudsete elanike tervist 24/7.

Tuugenid on ühed võimsaimad madalsageduslikku- (16-200 Hz) ja infraheli (0,1-16 Hz) genereerivad tehnilised seadmed ning neid iseloomustavad regulaarsed tugevad infraheli-impulsid. Impulsse genereerivad tuugenilabad, mis igal kandetorni eest möödumisel tekitavad õhu kokkusurumise ja/või hõrendamisega õhulööklaineid. Liikuv õhulööklaine ongi definitsiooni järgi heli ehk hääl, kuid tuugenite tekitatatud helidest on enamik infraheli sagedustel, meile helina kuuldamatu (mitte segi ajada lähemalt kuuldava tüüpilise "vuhh-vuhh" heliga või kaugele kostva reaktiivlennukit meenutava müraga labatippudest). Tekkiva signaalitaolise infraheli intensiivsusus kasvab koos tuugenite mõõtmete ning hulgaga. Mitme tuugeni üheaegsel töötamisel võivad labadega tekitatavad infrahelilöögid omavahel resoneerudes ja interfereerudes üldist mürataset veelgi võimendada.

Kui jätta välja maavärinate ja tsunaamide eel liikuvad infrahelid ning loomade signaalid, siis ei kipu looduses tekkima sellist infraheli, mis sarnaneks täpsemalt piiritletud harmooniliste ridade või akordidega. Need omadused on leitavad inimeste poolt selleks loodud struktuuride töös, nagu näiteks muusikainstrumendid. Laialimääritumal, mürataolisel kujul tekib selliseid helisid mõnede masinate ja seadmete töötamisel. Tuugenite töö kõrvalefektina tekkival infrahelil on aga väga eriline iseloom kindlapiirilisuse poolest ja põhisagedusega kaasnevate harmooniliste ridade tekitamise poolest (näiteks 1 Hz baasiga kaasneb harmooniline jada 2 Hz; 3 Hz; 4 Hz jne sagedustel). See annab tuugenite töömüra infraheli-sageduste kimbule tavalise müra asemel signaalitaolise, harmoonia tõttu võimenduva, raskesti sumbuva ja kaugele leviva iseloomu. Lisaks koosneb see regulaarsetest lühikestest heli-impulssidest (posti eest mööduvate labade löögid sagedusega 1 kord sekundi või kahe jooksul). Nende omapärade tõttu eristub tuugenite müra järsult kõigist muudest looduslikest ja tehnoloogilistest mürataustadest. Selline signaalitaoline tugev infrahelimüra käivitab enamikus elusolendeis reflektoorsed ohuaistingud ning tekitab pikema aja jooksul tugevat kehalist ja vaimset stressi, mis kumuleerub erinevate tervisehäiretena.

Kuidas avalduvad infrahelist tingitud esmased tervisehäired - nn tuulegeneraatori sündroom?

Esmasteks nähtudeks ongi põhjendamatu mure- või hirmutunne ja unehäired, tekitades kasvavat stressi. Edasi üldine väsimus, peavalud, tinnitus (pidev helin või sumin kõrvus, kõrvad „ajavad pilli“), välise surve aisting kõrvadel ja rinnal, uimasus, vertigo (ruumi pöörlemise või kõikumise tunne, tasakaaluhäired), peapööritusega merehaiguse taoline enesetunne ja iiveldus, nägemise hägustumine, vererõhu tõus, südame löögisageduse kasv ja/või rütmihäired, keskendumis- ja õppimishäired, mäluprobleemid, ülikõrge ärrituvus, paanikahäirete hood koos sisemise värina või võbina tundega nii ärkvel olles kui magades, lihasvalud. NB! Stressist annavad märku ka kodu- ja lemmikloomad. Pereliikmeid ründavad seni sõbralikud koerad, perud hobused ja hammustavad lambad, kanad munevad nahkseid kooreta mune jne. Metsloomad (ja nt ka rotid!) lahkuvad piirkonnast.
 
Kuidas teha kindlaks, et konkreetsed tervisehäired on seotud just tuulegeneraatori sündroomiga?

Sündroomi tuleb kahtlustada juhul, kui teil on mõned neist nähtudest tekkinud peale tuugenite ilmumist kodu lähedusse ning kui need nähud tuugenitest kaugemal viibides juba päeva-paariga kaovad, kuid koju tagasi tulles jälle ilmnevad. 

Kellel on suurem oht nn tuulegeneraatori sündroomi ilmnemiseks?

Töötervishoiuga seotud infraheliuuringute kohaselt peaks kõige tundlikumal osal, ca 20% elanikkonnast, ilmnema sündroomile omased nähud väga kiirelt, tundide või päevadega. Nende hulgas inimestel, kellel on eelsoodumus sisekõrvaga seonduvateks tervisehäireteks (nt merehaigus, vertigo, kroonilised põletikud, epilepsia vms).
Umbes 40% jaoks kasvavad nähud häirivaks mõne kuu või aasta jooksul. Kiirem on protsess neil inimestel, kes on varem infraheli keskkonnas töötanud või elanud, kuna infraheli kahjustused kumuleeruvad organismis.
Umbes 40% ei pruugi otseselt midagi tajuda ning see võib kesta palju aastaid, kuid tervisekahjustuste kumuleerumine viib lõpuks paratamatult krooniliste haiguste tekkimiseni.

Et tuugenisündroom ei jõuaks areneda vibroakustiliste haigusteni, oleks kõige parem tuugenite mõjuulatusest ära kolida ning hoiduda neist ca 50 km kaugusele. Kui see on võimatu, tuleks leida müraväljast eemal koht, kus saaks viibida ja ööbida neil aegadel, mil müra mõju kodus on kõige tugevam – kui on oodata tuult mis puhub tuugeneist teie suunas. Teieni ulatuvad müraimpulsid on kõige nõrgemad siis, kui tuul puhub teid ja tuugeneid ühendava mõttelise sirgega risti.
Kodu müümise korral tuleb arvestada, et ostjat peab teavitama tuulikute võimalikust häirivast mõjust. Seadus võimaldab pahaaimamatul ostjal varjatud puuduste ettekäändel kinnisvaratehingu kohtu kaudu tagasi pöörata.
Kindlasti pöörduge perearsti poole - eelkõige selleks et dokumenteerida teil ilmunud tervisehäired. Aga tuleb arvestada et meie arste ei ole infrahelikahjustuste äratundmiseks koolitatud. Seepärast püüavad nad teile arvatavasti määrata lihtsalt vererõhuravi, unerohtu, rahusteid vms, et ilmnenud nähtusid maha suruda. Seda tüüpi ravimite kasutusele võtmisel arvestage, et teie organism võib neist sõltuvusse jääda ning ajapikku peate nende koguseid aina kasvatama. Halvemal juhul võidakse teid kahtlustada hüpohondrias või psühhosomaatilistes häiretes. Selliste vihjete korral tuleks nõuda põhjalikku meditsiinilist ülevaatust. 
Kõige õigem on siiski kiirelt müraväljast lahkuda, et esialgne tuugenisündroom ei jõuaks areneda vibroakustiliste haigusteni. 

Miks tekivad vibroakustilised haigused?

Viibimine infraheli mõjuväljas tekitab organites rakkude tasemel kumuleeruvaid kahjustusi. Kahjustuste suurema kogunemise oht on rohkete väikeste müradooside puhul - näiteks neil inimestel, kes on vaid väiksema osa ööpäevast infrahelimüra keskkonnas. Nende enesetunne jõuab mürast eemal olemise ajal taastuda ning keha stressitase kahaneda. Kuid infraheli mõjul kord juba tekkinud tervisekahjustused ei kao, vaid kuhjuvad. Elades infraheli keskel 24/7/365 halveneb enesetunne oluliselt kiiremini, kuna puudub vahepealne (petlik) taastumisaeg. Tihti sunnib see inimesi mürapiirkonnast õigeaegselt ära kolima. Hambad ristis kohale jäämisel kogunevad krooniliste vibroakustiliste haigusteni viivad kahjustused kordades kiiremini, kui nt vaid tööajal infrahelimüraga kokku puutuvail inimestel. Kognitiivseid võimeid kahjustav mõju võib kumuleeruda ruttu ja siis pole ohvrid enam võimelised enda eest seisma, kuna raske on isegi tavalise kirja koostamine. 

Mis on vibroakustilised haigused?

Vibroakustilised haigused on infrahelikahjustuste rakutasemel kumuleerumisest tingitud kroonilised tervisehäired. 100-300 meetrised hiigeltuugenid on suhteliselt uudsed asjad. Neile iseloomulike (kitsa sagedusvahemikuga regulaarsete, teravate ja tugevate infraheli-impulsside) mõjude osas on statistikat vähem, kui leebema ja ühtlasema infrahelimüra kohta lennunduses, rasketööstuses, elektrijaamades jms. Nendes on poole sajandi jooksul kogutud statistikat töötajate spetsiifiliste, infraheliga seotud patoloogiate ja muutuste kohta. Vibroakustiliste haiguste ilmnemist on töötervishoius jagatud kolme tüüpilisse, aastate jooksul kumuleeruvasse staadiumi:
I staadium (1-4 aastat) psüühikamuutused, vaimse võimekuse langus, seedekulgla häired, bronhiidid, ülikõrge vastuvõtlikkus suu ja neelu nakkuslikele haigustele, südamepauna laienemine, muutused veresoonkonnas ja sisekõrvas;
II staadium (4-10 aastat) lisanduvad pea-, rinna- ja seljavalud, kurnatus, ülikõrge vastuvõtlikkus seen- ja viirusnakkustele, allergiad, seedekulgla kroonilised põletikud, verikusesus;
III staadium (>10 aastat) lisanduvad psühhiaatrilised häired, nina ja seedetrakti haavandid, spastiline koliit, hemorroidid, veenilaiendid, tugevad liiges- ja lihasvalud, nägemishäired, alzheimer, dementsus, epilepsia (50 korda keskmisest sagedamini!) jms neuroloogilised häired.
Vibroakustiliste haiguste nähud langevad suuresti kokku meil aastakümneid tuntud vibratsioonitõve nähtudega. Mõlemal ongi ka põhimõtteliselt samad tekkemehanismid, kuigi üks on tingitud õhu kaudu levivast vibratsioonist ja teine tahkete kehade poolt edasi antud vibratsioonist (vibratsioonitõbe hüüti ka "traktoristide kutsehaiguseks"). Hiigeltuugenite ööpäevaringse võimsa infrahelisignaali tekitatavad kahjustused kumuleeruvad kiiremas tempos, kui tavapärases rasketööstuses tekkiva hajusa infrahelimüra või ainult tööajaga piirduva füüsilise vibratsiooni kahjustused.

Varjestada end selle eest on kahjuks praktiliselt võimatu. Varjumist võimaldava müratõkke paksus peaks mõjumiseks olema helide lainepikkusega (λ) samas suurusjärgus (λ=v/f, kus v on helikiirus ca 333m/s ja f on sagedus Hz). Aga näiteks sagedusel f=1Hz peaks vajaliku varjeseina paksus olema (333/1=)333m või siis nt 3 Hz puhul (333/3=)111m. Suure lainepikkuse tõttu ei suuda ntäiteks  tantsuklubide ega rullnokkade bemarite seinad summutada muusikalisi bassihelisid, kuigi ülejäänud helid väljapoole kuulda pole. Ainus reaalne kaitse on infraheliallikast eemale liikumine. Mõneks tunniks võib enesetunde ärapetmine õnnestuda sellega, et tekitada mingi hästikuuldav helitaust (nt panna taustal kõvemini mängima raadio vms).
Helid levivad seda paremini, mida madalam on nende sagedus. Veepinnalt peegeldudes levib igasugune heli oluliselt paremini kui näiteks metsasel tasasel maapinnal. Sadade meetrite paksust kaitseseina võiks teoreetiliselt asendada mõnekilomeetrine metsamassiiv (kui see varjutaks tuugeni vähemalt kondli kõrguseni). 

Tõepoolest, Taanil on kokku ligi 7000 tuugenit nimivõimsuste summaga kokku ca 7500 MW (2023). Aga see teeb keskmise Taani tuugeni nimivõimsuseks ca 1,1 MW. Sellisel oleks rootori diameeteriks ca 60 m (st tiivikulaba pikkus ca 30 m) ja kogukõrgus ca 90 m. Põhiosas on need veelgi väiksemad, kuna keskmist näitu kasvatavad eemal Põhjameres asuvad suured meretuugenid.

Saksamaa tuugeneid on kokku ca 29 800, millest ca 1500 asuvad kaugemal Põhjamerel või Läänemerel. Saksamaa aladel on kokku ca 28 300 tuugenit nimivõimsuste summaga kokku ca 56 000 MW. See teeb keskmise Saksamaa tuugeni nimivõimsuseks ca 1,9 MW, millisel oleks rootori diameetriks ca 90 m (st tiivikulaba ca 45m) ning kogukõrgus ca 120 m.

Meil Eestis plaanitakse isegi maismaale panna hiiglaslikke meretuugeneid kogukõrgustega 230 kuni 330 m - kordades suuremaid kui on Saksa- või Taanimaal. Tuugenite suuruste võrdlemisel on oluline mõista, et kui ühe kogukõrgus on teisest näiteks 2 korda suurem (nt 150m ja 300m), siis on selle tiiviku tööpindala (seega ka seadme võimsus, tekitatav infrahelimüra jms) teisest mitte 2, vaid ca 4 korda suurem. See tuleb ringi pindala kasvust raadiuse ruudu järgi (S=π*r^2) kus pindala S on tiiviku kogu tööpindala ja raadius r tiivikulaba pikkus. Näiteks on 150m tuugeni S (=3,14*(65*65)) ca 13 000 m^2 ja 300m tuugeni S (=3,14*(130*130)) ca 53 000 m^2 . Nii püütaksegi uute masinate mõõtmeid võimalikult suureks ajada, sest ühe 300 m tuugeni ehituskulu on samas suurusjärgus kahe 150 m tuugeni kuluga, kuid annab nelja 150 m tuugeni tootmisvõimsuse ja tulu.

See tähendab, et meile Eestisse surutavad keskmiselt 280 meetrised tuugenid oleksid Sakslaste keskmisest kuni 7 korda ja Taanlaste keskmisest kuni 15 korda võimsamad! Seda ka müra, sh infraheli tekitamisel. Meiega võrreldes kordades väiksemast keskmisest hoolimata on ainuüksi Saksamaal tegutsemas 1130 ühiskondlikku organisatsiooni ja MTÜ-d, et kaitsta tuugenite infrahelimürast kahjustatud ning seeläbi oma kodust lahkuma sunnitud inimeste huve.